Märtsikuised virmalised täitsid meie taeva kirgaste värvidega.


Märtsikuu on kevadkuuna värve toonud loodusesse igal aastal. Tasapisi tõstavad pead kevadlilled ja ka taevas on loojangu ajal kergelt suvisema tooniga, kui talvel. Sel aastal oli märtsi teise nädala algus väga päikseline ja soe. Nii oli ka 17 märts kaunis päikseline kevadine päev. Olgugi, et päevasel ajal ei paistnud see silmaga välja, olid tugevad magnettormid möllamas juba hommikust saati. Nii hoidsin tasapisi lootusrikkalt pöialt et selge ilm püsiks ja magnettormid ei raugeks enne pimeduse tulekut.
Vihje sellest, mis kohe varsti juhtuma hakkab, oli pakkunud mulle 17. märts aastast 2013. Ka siis oli Maa Päikselt tulevate osakeste tugeva löögi all ja virmaliste värvid lasid end taevalaotusest leida juba ennem kui loojuva päikese kuma veel päriselt kadunud oli.

Virmalised saavad võidu loojangukumast.

Virmalised saavad võidu loojangukumast.

See oli minul ja mu armsal abikaasal esimeseks korraks, kui me värvilisi virmalisi päris oma silmaga eredalt näha saime. Sellest ajast pärinevad ka minu esimesed virmaliste pildid. Nüüd tagantjärgi vaadates oskaks loomulikult need veelgi paremini pildistada, aga arvestades asjaolusid, võin tulemusega rahule jääda 🙂

Kahekesi koos virmalisi vaatamas.

Kahekesi koos virmalisi vaatamas.

Ka sel aastal sai taevas värviliseks kohe, kui päike oli loojunud. Esimesed proovipildid tegin Kuressaare linnas Ida Niidus otse aknast. Nähes, et virmalised on otse pea kohal, ei olnudki pikka pidu ja tuli koheselt sammud õue seada. Sest sellist vaatepilti võib hea õnne korral näha kord kümne aasta jooksul, enamasti veelgi harvemini. Mitte et päikesepursked ja magnettormid ise oleksid nii haruldased. Pigem kipub virmaliste nägemist takistama ilmastik ja vale aeg (pilved, udu, liiga valge jne). Ja kohe kindlasti mitte ei ole see tavaline, et virmalised on Eestis otse peakohal ja üle terve taeva. Selline vaade avanes linnas aknast välja pildistades vahetult peale päikeseloojangut.

Virmalised pildistatuna veidi peale loojangut otse koduaknast Kuressaares.

Virmalised pildistatuna veidi peale loojangut otse koduaknast Kuressaares.

Järgmise peatuse tegin teel linnast välja Kuressaare Lossi lähedal. Mõte oli proovida panoraami teha. Tulemus ei olnud kõige parem, sest merelt õhkus niiskust ja kergelt uduse õhumassi segunemisel linnast tuleva valgusega, ei pääsenud virmalised hästi löögile.

PILT panoraam lossi juures märts 2015

Nii saigi võetud suund linnast välja. Umbes kahekümne minuti pikkuse autosõidu kaugusel sättisin end Kaarmise järve ääres valmis. Virmalised olid hästi silmaga jälgitavad ja pildistada oli selle võrra kergem 🙂 Tulemuseks sain mitu head panoraami ja mõned üksikud kaadrid.

Virmaliste panoraam Kaarmisel

Virmaliste panoraam Kaarmisel

Virmalised Saaremaal Kaarmise järve juures.

Virmalised Saaremaal Kaarmise järve juures.

Eelmine kord kui virmalised klaaskuuli püüdsin, olid nad küll kirkad, kuid klaaskuulis jäid näha vaid kitsa kaarena horisondi kohal. Nüüd aga jäid nad terve taeva ulatuses virmalised klaaskuulis peale.

Virmalised klaaskuulis

Virmalised klaaskuulis

Seekord oli vahva, et suurte värviliste sammaste vahele oli silmaga väga hästi näha, kuidas hooti virmaliste helk üle taevalaotuse lainetas. Justkui oleks keegi küünla ära puhunud ja siis küünla suitsu üle taeva laiali puhunud. Ka väga haruldast virmaliste „corona“-t sai sama öö jooksul mitmeis eri kohtades näha ning erineva intensiivsusega. Eesti keelset täpset vastet „corona“-le ma ei teagi, aga lühidalt kirjeldades on see selline hetk, kus virmaliste kiired on otse pea kohal ja kiirgavad pea kohal asuvast tsentrist vaataja ümber laiali. Piltlikult öeldes, nagu oleks suure laia otsikuga duši all ja vaataks otse üles ja näed, kuidas veenired sinust mööda maha jooksevad

Toon mõned fotonäited virmaliste „coronast“ selle aasta 17 märtsi ööst.

Virmaliste "Corona" otse pea kohal.

Virmaliste “Corona” otse pea kohal.

Virmaliste "corona"

Virmaliste “corona”

Kui olin Kaarmisel pildistamise lõpetanud, oli valik lihtne, kas pöörduda tagasi koju või võtta neist virmalistest ja kaamera akust viimast ning sõita edasi Saaremaa põhjarannikule. Tee peale jäid Eit ja Taat, ehk tuulikud mida ka Pireti ja Tõllu nimega kutsutakse. Olen ammu mõelnud, et kunagi kui virmalised on piisavalt tugevad, üritan nad sealt koos tuulikutega pildile püüda. Reaalne võimalus selle teostamiseks on üldjuhul nullilähedane, sest tugevaid virmalisi on enamasti väga harva ja ka siis jagub neid vaid mõneks üksikuks puhanguks. Seega linnast sõitma hakates õigeks ajaks kohale hästi ei jõua. Lisaks ilmakaarte mõttes ei saa põhjas asuvat virmaliste kaart ära kasutada, sest see jääb enamuses metsa taha. Seekord aga läks nii, et virmalised olid otse tuulikute kohal ja pakkusid võimaluse selle mõtte teostamiseks. Parema tulemuse saamiseks, kasutasin valgusmaalimise tehnikat.

Piret seadis end Diskole.

Piret seadis end Diskole.

Ka Tõll sai virmaliste peost osa.

Ka Tõll sai virmaliste peost osa.

Veel soovisin teha panoraamfotot Tagarannal ning pildistada Ninase panka ning parvlaev „Estonial“ hukkunute mälestusmärki.

Tagaranna panoraam.

Tagaranna panoraam.

Vaade Tagarannalt merele.

Vaade Tagarannalt merele.

Ninase pangal oli vaade lihtsalt lummav. Raske oli otsustada, kuhu kaamerat suunata, sest igas ilmakaares toimus midagi põnevat. Pikemalt kirjeldamise asemel toon lihtsalt näiteks mõned fotod sellest ööst.

Ninase pangalt merele

Ninase pangalt merele

Lõpuks jõudsin „Estonia“ mälestusmärgi juurde. Ka seal oli tarvis kasutada valgusmaalingut, et mälestusmärk ise fotol paremini esile tuua.

Estonial hukkunute mäestusmärk.

Estonial hukkunute mäestusmärk.

Nii said osad selle kauni märtsikuu öö värvid ka pildile püütud.

Lisa kommentaar


*

* Copy This Password *

* Type Or Paste Password Here *