Kui septembrikuu algus jahmatas meid jahedate ja vesiste ilmadega, siis viimased paar päeva on olnud meeldivalt päikeseline ja selge. Tänu sellele oleme saanud nautida pimedal ajal ilusast selget tähistaevast. Isegi Kuuvalgus ei ole viimasel nädalal olnud tähtede vaatamiseks segav, sest kuu loojub praegu piisavalt vara ja kuusirp kosub küll jõudsasti ent on veel siiski väikene. Nii saigi võimalikuks, et Septembikuu üllatas meid kirgaste sähvivate virmalistega, mida oli siinmail isegi palja silmaga mõnus vahva vaadata. Osa sellest ilust õnnestus püüda pildile, kuid arvestama peab sellega, et päriselus kiirgasid ja helkisid eilsed virmalised selliselt, et paari talletatud hetkega ei saa seda kahjuks edasi anda. Jagan siis vähemalt seda, mis pildile jäi.
Kogu päeva oli olnud ilus ja päikeseline ilm. Ka õhtul oli taevas selge. Nagu sellisel aastaajal kombeks, on udu lihtne tekkima ja tihti vahetult peale päikeseloojangut, kui hakkab just pimedaks minema. Nii oli ka eile õhtul. Oli päris udune ja vaid mõned üksikud kohad olid ilma suurem uduta. See, et eile oli magnettormi päev oli juba varasemalt teada, aga magnettorm üksi virmalisi ei garanteeri. Annab vaid märku sellest, et midagi on Päikeselt kohale jõudmas ja on suurem võimalus virmaliste tekkeks. Seega arvestades aastaaega, ei hakanud liigselt rõõmustama ja pigem sai tõmmatud päeva lahtised otsad kokku ja hakkasin minema magama. Kell võis olla kesköö paiku, kui vaadates aknast välja, oli näha, et väike virmaliste kuma murrab läbi linnakuma. See andis lootust, et virmalised on piisavalt tugevad. Tasus minna vaatama. Nii sai seatud sammud/rattad linnast välja. Igal pool udu. Kuni leidsin ühe kõrgema koha maanteel, kust oli võimalik teha proovipilt.
Panoraam maanteelt, kokku liidetud neljast fotost. Üleval suur vanker.
Pildil olevate virmaliste kaar oli isegi silmaga nähtav. Oli selge, et ainus võimalus virmaliste tantsu näha on leida kõrge uduta koht ja lage silmapiir. Teine võimalus oli loobuda ja minna tagasi koju. Aga ei saanud, sest kuu oli ju just loojunud ja pealegi oli suurepärane ilm. Tähed särasid ja tuult ei olnud. Võtsin vastu otsuse, et sõidan 35 km kaugemale Saaremaa põhjarannikule, kus on pankrannik ja vähem udu. Kas virmalised nii kaua taevas üldse püsivad? Kui õnne on 🙂
Kohale jõudes parkisin auto innukalt, sest põhja poole jõudes jäi udu üha vähemaks ja virmaliste kaar paistis isegi läbi auto tulede auto salongi ära.
Virmalised Saaremaal, esimene panoraam kahest fotost on tehtud pangalt otse autoparklasse kohale jõudes.
Jah läks õnneks, kogu sõidu aja olid virmalised jõudu kogunud. Sai tehtud proovipilt kohe parklast üle metsa (üleval pool). Värvid olid ilusad ja virmalised tugevad. Taevas ilusasti tume, ei mingit valgusreostust. Nüüd tuli ruttu võtta sisse õige positsioon mere ääres. Taskulamp põlema ja mühisedes läbi metsaraja pangale. Jah täna oli lampi vaja, sest kuud ei olnud ja oli pime. Kindlasti ei soovita ma minna pankrannikule kolama ilma viisaka valgusallikata ja kottpimedas. Peab arvestama igal sammul selle koha eripäraga, kus oled.
Kohal… Äge! Vaade oli hea, polegi ammu näinud nii head ja suurt virmaliste kaart. Mõned proovipildid ilmutasid tõsiasja, et kaar on taas liiga kõrge, et teha panoraampilte horisontaalis. Üritan pildistada nii, et kogu virmaline jääb ikkagi kaadrisse. Väga ei meeldi, kui osa värvidest või sammastest jääb pildilt puudu. Enamasti piisab 17mm objektiivist ja kolmest neljast horisontaalvõttest, et jääks pildile nii virmalised kui ka natuke tausta. Seekord mitte. See tähendab, et kaamera tuleb keerata püsti ja panoraami tegemine on tükk maad keerulisem ja aega nõudvam. Kaamera stabiilsust on raskem tagada ja eriti tuulisema ilmaga. Tegin mõned fotod ja panoraamid Ninase Pangalt ülevalt.
Virmaliste panoraam, mis on pildistatud horisontaalasendis. Sammaste tipud ei mahtunud kaadrisse ja ulatusid üle suure vankri tähtkuju.
Siis liikusin teada tuttavat teed pidi Panga allossa ning pildistasin nii, et kaadrisse jäi Ninase pank ise ning meri koos virmalistega. Mere ääres pildistades on vahva see, kui pildile saab püüda virmalised ning nende peegelduse vees koos tähtedega. Seekord läks õnneks.
Meri koos virmaliste ja pankrannikuga. Foto on kokku liidetud kümnest püstisest 17mm fotost.
Seda pilti olen plaaninud teha päris ammu. Teostamiseks on vaja olla kodust päris kaugel, virmaliste puhul on see enamasti probleem. Kasutasin valgusmaalingut, sest öö oli pime ja pank oleks jäänud pildile tumeda siluetina ilma lisavalguseta. Üleval vasakus nurgas on jäänud pildile ka jupike linnuteed. Eelmine kord üritasin sarnast pilti teha kui magnettorm oli pea sama tugev, kuid kuuvalgus sai siis virmalistest võidu ja nii head tulemust ei tulnud.
Ühel hetkel õnnestus teha paar pilti Parvlaeval “Estonia” hukkunute mälestusmärgi lähedal. Mõnele pildile jäi ka mälestusmärk ise koos tugevate virmalistega. Alles järgmisel päeval räägiti uudistes sellest, et 28 september oligi see kurb päev kui õnnetus juhtus. Seekord sattusid rahutud virmalised tantsima taevas ja mere kohal lihtsalt tähenduslikul kuupäeval.
Mälestusmärk parvlaev “Estonial” hukkunutele.
Kogu vaatemängu jagus minu jaoks umbes kaheks tunniks. Siis olid virmalised juba nõrgemad ja viimane aeg hakata koju sõitma, sest järgmine hommik ootas oma toimetustega ja vaat, et koputas juba uksele. Nii saigi natuke peale 03.00 hakatud tagasi sõitma. Kui mõnikord väidetakse, et virmalisi Eestis palja silmaga peaaegu ei näe või ei näe kõiki värve, siis võin kinnitada, et inimsilmast paremat siiski pole. Ka hea kaamera ja vähese segase valgusega püüab kaamera fotosensor vaid osa sellest, mis inimsilmadele antud on. Jah olen nõus pika pika säriga saab ka silmaga vaevu nähtavast virmalisest fotole roheka kuma püüda, aga tugeva virmalise korral on oma silm endiselt kuningas 🙂
Vaade pankrannikult merele. Kõrge sammas ja hele kaar.